20. sajandi alguses arenes [[fototsinkograafia]], mis lubas kaardi jagada kihtideks. Näiteks üks kiht kujutaks [[vegetatsioon]]i ning teine vetevõrku. See oli eriti kasulik [[samakõrgusjoon]]te trükkimisel, kuna nende joonestamine oli töömahukas protsess. Nende eraldi kihil asetsemine võimaldas joonestajal nendega tegeleda, ilma et teised kihid teda segaksid. Algselt kasutati joonestamisel klaasplaate, hiljem mindi üle plastikust filmile, mis oli kergem, hõivas vähem laoruumi ning polnud nii habras. Pärast kõigi kihtide valmimist kombineeriti need kokku üheks pildiks. [[Värvitrükk|Värvitrüki]] tulekuga ei loobutud eraldi kihtide ideest, igale värvile loodi printimiseks eraldi plaat. Kuigi kihtide kasutamine kujunes kaasaaegse GIS-i tüüpiliseks põhijooneks, ei peeta just kirjeldatud fotograafilist protsessi geograafiliseks infosüsteemiks – kaardid on kõigest kujutised, millega pole seotud mingid andmebaasid.

20. sajandi alguses arenes [[fototsinkograafia]], mis lubas kaardi jagada kihtideks. Näiteks üks kiht kujutaks [[vegetatsioon]]i ning teine vetevõrku. See oli eriti kasulik [[samakõrgusjoon]]te trükkimisel, kuna nende joonestamine oli töömahukas protsess. Nende eraldi kihil asetsemine võimaldas joonestajal nendega tegeleda, ilma et teised kihid teda segaksid. Algselt kasutati joonestamisel klaasplaate, hiljem mindi üle plastikust filmile, mis oli kergem, hõivas vähem laoruumi ning polnud nii habras. Pärast kõigi kihtide valmimist kombineeriti need kokku üheks pildiks. [[Värvitrükk|Värvitrüki]] tulekuga ei loobutud eraldi kihtide ideest, igale värvile loodi printimiseks eraldi plaat. Kuigi kihtide kasutamine kujunes kaasaaegse GIS-i tüüpiliseks põhijooneks, ei peeta just kirjeldatud fotograafilist protsessi geograafiliseks infosüsteemiks – kaardid on kõigest kujutised, millega pole seotud mingid andmebaasid.